Villemdrillem - sumsum


Juba ammu malbehäälsetele uue laine räpipoistele suunda näidanud Villemdrillem on lõpuks jõudnud sound’ini, kus ta end ise koduselt tunneb. “Sumsum” on hea näide nakkava refrääniga minimalistlikust vibe-rap’ist, mida Villemdrillem nii-nii kaua sihtinud on. Mul oli Villemdrillemiga pikemat aega üks kana kitkuda. Ta on omamoodi anomaalia: kuidas olla Eesti üks tuntumaid räppareid juba paar head aastat, tehes ise selleks nii vähe? Kaks-kolm laulu aastas pole just kõige eeskujulikum tööeetika, kuid seotus tõusva “lemberäpi” trendiga hoidis ta nime pidevalt pinnal. Kohati võiski tunduda, et Villem on lihtsalt sümpaatne poiss turundatava näolapiga, kes on samavõrd kuulus lihtsalt kuulus olemise, kui räppariks olemise poolest. Naljakal kombel mõistsin tema appeal’i esmakordselt tema Instagrammi kerides. Villemdrillemi müügiartikkel polegi räppimisoskus, vaid tema lo-fi aesthetic. Villemdrillem on imidžräppar. Hääl, stiil, bedroom-vibe biidivalik, ruudulised püksid ja sinine liblikas - kogu kompott. Viimane asi, mida sa tema juures tähele paned, on ta sõnad. Olles jõudnud selle tähtsa eristuseni, muutus tema muusika minu jaoks hulga seeditavamaks. Minu õnneks langes too arusaam kokku drastilise tõusuga Villemi laulude kvaliteedis, “MT” ja “Sipsik” on penikoorma suurune arengusamm edasi lauludest, mis tagasi vaadates nende prototüüpidena näivad (“MT” on justkui parem “Maeivastaks”, “Sipsik” nagu etem “Fanta”). Kaua valmind kaunikesega “sumsum” oleme vist viimaks kohal seal, kuhu Villemdrillem alati jõuda proovis. Esimeste 808’ide põksumiseks on juba aru saada, kelle hääl kohe instrumentaalile ilmub. “Sumsumi” refrään on playboycartilikult lihtne ning värsid jätavad esmakuulamisel filler’i maigu, kuid oleks petlik vaid selle põhjal laulust tervikliku järelduseni jõuda. Villemdrillem ei loo tekste proosalistel eesmärkidel, vaid laulu vibe’i sobituma ning kui varasematel üritustel on alati leidunud line’e, mis kulmu cringe’ist krimpsu tõmbavad, liugleb “sumsum” sellest ohust mööda ning laseb rahus Eesti üht mahedaimat tämbrit nautida. Osa minust vihkab selle tunnistamist, aga kõigis muusikastiilides, mille kirjeldamiseks saab kasutada sõna “vibe”, piisab ka pool-suvaliste silpide üksteise järele ritta panemisest, kuni järgitakse ühte tingimust: look cool while doing it. “Sumsumil” näib (ja kõlab) Villem kohe kindlasti cool’ilt. “Sumsumi” suurim pluss ongi mõnes mõttes see, et tal pole miinuseid. Ainsate pattudena võib välja tuua õrna nublu bite’i* ja tõiga, et laulu parim osa - teist refrääni kordavad meloodilised ad-lib’id - nii vaikseks oli miksitud ning juba esimesel võimalusel ei kõlanud. “Sumsum” on Villemdrillemi tuleviku suhtes lubav. Jääb vaid loota, et värskelt Universal Music'u tiiva alla tõmmatud artistile ei hakata ette söötma igavaid hitte, vaid lastakse tal tee nendeni omapäi avastada. Kuigi “sumsum” pole veel päris hitt, on ta lihtne parajas pikkuses banger, mille kuulamisel ühest korrast ei piisa. C’mon, Simmo!

8/10


* “Jõudis kätte õnneTUND” ja nublu "Muusikakoolis" kõlanud “Nii ei pruugi jõuda so-solfedžoTUNDI”. Niivõrd konkreetset sõna ja täpselt sama häälikut ei ole võimalik kogemata identselt valesti hääldada.

©2019 by vabaflow. vabaflow@gmail.com