Robert Lõvi - Ainult udu


End kaua oodata lasknud debüütalbumil näitab Robert Lõvi end eelkõige osava sõnasepa ja kaaluka luulehingena. Trap-värvingus biitide ja Eesti räpi ühe rahustavaima hääle kooskõlas on “Ainult udu” aasta stabiilsema tasemega albumeid.


Robert Lõvi sulest on aastate jooksul tinti tilkunud omajagu, seega on positiivne üllatus, et varem avaldatud loomingust jõudsid albumile vaid “Ma lähen” ja Chicago räppar Mick Jenkinsi "Jazz" instrumentaalile salvestatud “Siis räägime”. Suuresti Eesti ainsa superproducer’i 372kaspari, kuid teiste seas ka Lone Betro ja Lumele biitide toel on maha saadud poole tunni jagu uue materjaliga, mille miksimise eest vastutas Robert Stanley Montes. Viimane neist on Eesti meedia poolt hoogsasti “tunnustatud Hollywoodi produtsendiks” ristitud. Uhke tiitli tausta uurimine viib mind Katy Perry’de ja Justin Timberlake’ide asemel vaid Helen Adamsonini, kuid see on teema teiseks korraks.*


“Ainult udu” teeb otsad lahti albumile nime andnud looga, mis ühtlasi ka suvel esiksinglina avaldati. Oma tugevuste demonstreerimisega Lõvi kaua ei oota ning albumi sissejuhatuseks kõlanud read paistavad retrospektiivis kogu kupatuse kõige värvikamate võrdlustena. Toost uhkest reeturlikust tüdrukust maalitud pilt on miski, mille arendamise kallal oleks tahtnud räpparit albumi jooksul veel enam töötamas näha.


Lõvi ja tema produtsentide vokaal-sample’i lembusega jätkab “Tule” - lugu, mille refrääni produktsioon ühe jalaga juba tantsumuusika territooriumitele trügib. Loo kulg ei lõhna üldse Lõvi käekirja moodi ning kõlab nagu vanema generatsiooni inimese ettekujutus modernsest hittloost. Jana Liisa Johannsoni kauni heleda kõla (+ selle peale ehitatud töötluse) ja Robert Lõvi maheda tämbri kontrast lihtsalt ei tööta, kusjuures tollel lool lastakse läbi albumi kahtlemata suurim prohmakas: esimese värsi lõpus katavad refrääni sissejuhatavaid klaverinoote Lõvi viimased read, teise värsi lõpus enam mitte. Mitte ainult ei tekita see nüanss laulu keskele kohmetut pausi, vaid jätab mulje, nagu hook algaks valest kohast.

Siit edasi ainult paremaks - tracklist’i kolmas ja neljas pala toovad meieni albumi tõelised hitikandidaadid. “Maailma naba” on catchy trap-bänger, mis saab suurepäraselt hakkama Beebilõusta ebaortodoksse flow tänapäeva räpi raamistikku mahutamisega, “Nii hea” ajab puusad nõksuma Latino rõivais perkussioonidega. Tõrvatilgaks meepotis poetab Lõvi “Nii hea” keskele aasta halenaljakaima bar’i kandidaadi tüdrukust, kellel on ainult kolm soovi: “Võim, Volvo ja villad.” Võimeka luuletajana tunneb Lõvi küll keelenippe ja -kujundeid, kuid ohverdab alliteratsiooni nahka riimi tõsiseltvõetavuse. Sest miski ei ütle prestiiž nii, nagu Volvo.


Album jätkub väga ühtlases, kurvemapoolses toonis. “Südamel on pagunid”,"Külm" ja “Iirised piiluvad” on suurepärased näited Robertile omasest luulelisest armastusräpist, mida ta nii osavalt meloodiatega üheks siduda oskab. Viimane eelnimetatutest kõlab kui meeleheitliku peigmehe palvus kaugenevale tüdruksõbrale; seda kõige paremas, sensuaalsemas mõttes. "Iirised piiluvad" on eeskujulik näide laulust, kus artist laseb kaunil instrumentaalil piisavalt hingata, kuulajal öeldu üle parajalt mõtiskleda.

Royal Records’i alt ilmunud album poleks tervik ilma plaadifirma ninamehe Bad Arti kontributsioonita. Albumi tagaotsa jääv “Nagu isa nii ka poeg” võib kõlada rohkem nagu Bad Art featuring Robert Lõvi, kuid on ometi hea laul ning oluline osa albumist, panustades temasse veidi enam storytelling elementi. Koma vaid tiitlist puudu.


Albumi lõpetavad kaks varem ilmunud laulu, ühel neist peal ka haruldane Ingmar Gailiti verse. Teine on Lõvi siiani tuntuim laul, 372’e suurepärase produktsiooniga “Ma lähen” - kindlasti albumi kõrghetk inimesele, kes seda juba kolme aasta eest kuulma ei juhtunud. Ja “Aitäh” on südamlik punkt albumile, olenemata, kas oled Robert Lõvi teekonda jälginud juba algusest peale või debüütplaadist saati.


“Ainult udu” ei anna võimalust endast ülivõrdes rääkida. Ta pole teemantidega kaetud kroonlühter su elutoas või marmorist sfinksi kuju vannitoa esikus. Ta on nagu maitsekas diivan - jube hea sellena, mis ta on ja täidab suurepäraselt oma ülesannet, x-faktorita. Punchline’ide ja wow-momentide puuduse korvab Lõvi rohkete metafooride ja värvikate kirjeldustega, silmapaistvate singlite vähesuse ühtlaselt väga hea tasemega. See album mängib muusika unustatud tugevuste peale ning töötab kõige paremini algusest lõpuni nautides. “Ainult udu” on soliidne algus perspektiivikale karjäärile.



7.5/10





*Üleskutse Eesti ajakirjanikele - ühe sõna-sõnalt kopeeritud fraasi leierdamise asemel palun rohkem faktipõhist (mingitegi!) allikatega toetatud tööd.


P.S. Robert, andesta selle totra mööblianaloogia eest!


©2019 by vabaflow. vabaflow@gmail.com