Reket - Kulutuli


Mäletate neid klassikaaslasi, kes kartsid alatasa läbikukkumist, kuid said ometi iga kord viie? Introducing, Reket - mees, kes teatab aprillis, et album-aastas-tempo pole ei inimlik ega fun, pöörab seejärel otsa ümber ja saab vastse kauamängiva purki enne esimesi miinuskraade. “Kulutuli” on Reket küpsemas läbi armastuse- ja eneseotsingute, selle käigus nii briljantseid kui ka läbinisti veidraid momente pakkudes.


Viie või enama albumiga tõsiseltvõetavaid artiste Maarjamaal kuigi palju ringi ei patseeri, veel vähem räpivallas. Võrdluseks: Beebilõust on nelja, Suur Papa kolme sooloprojekti juures, Nublu pole käppa valgekski saanud. Turul, kus kahe-kolme laulu pikkuse diskograafiaga artist võib hea tahtmise korral iga nädal uues Eesti paigas esineda, näitab albumiformaadile kindlaks jäämine artistliku pühendumust ja auväärt soovi üha edasi areneda. Pikale mehele kohaselt käib Eesti esiräppar kiirel sammul - esimese kahe albumi vahele seitsmeaastase haigutuse lubanud Reket on viimase viie aastaga üllitanud neli plaati - see on peak Vaiko Epliku rütm!


Sissejuhatuses viidatud Reketi sõnad käisid aprillikuise "Ma nägin seda läbi viinamarjaväädi" release'i juurde, mis näiliselt sinnapaika jääma pidigi. Laul "iseendalt iseendale". Laul, mis tõesti kõlab nagu endalt endale, südamest sündinud. Sama südamesopp vastutab nähtavasti ka imelise "Aegluubis" eest, mis vaid kaks kuud hiljem päevavalgust nägi. Teadaolevalt polnud kummagi loo näol tegu albumi teaser'itega. Seega - kust ja kuidas siis "Kulutuli"? Well, kui Kanye West põgeneb inspiratsiooni kogumiseks mitmeks kuuks Wyomingi mägede vahele, tasub Reketil vaid korra sõbramehega õng vette visata, selgub ERR-i vahendusel: "Käisin juulis Saaremaal, Alexandriga (produtsent - toim.) nii-öelda laululaagrit pidamas. Tema küttis biite teha ja mina kirjutasin laule. Vahepeal käisime kala püüdmas. Kolme päevaga kolm lugu valmis saades mõtlesin, et mul veel peaaegu pool aastat aega, et soovi korral 2019. aastal kauamängiv välja anda." Mõeldud-tehtud. Kurat, see saare õhk on ikka midagi muud!


Tolle laululaagri esimene vili terendab vastu juba albumi hakul:"Palavik" - lugu, mille üle ääre voolav entusiasm ja karnevalitakti marssiv rütm jäävad albumi kontekstis täiesti arusaamatuks; nagu ka teine salm, mille kirjutamise käigus Reket päriselt palavikus võis olla. Sarnase peadpööritava tempo juurde ei naase "Kulutuli" enam kordagi, mistõttu mõjub "Palavik" just sissejuhatusena eriti veidralt. Album saab sisulise stardi "Hetkedel" ja alustab sügavamale kaevumist kaunil armastusoodil "Laulan sulle ma", millest viimane on tõenäoliselt Reketi-võõraste räpifännide ettekujutus igast Reketi laulust. Tegelikkuses ei leia maailmaränduri varasemast materjalist miskit nii broadwaylikku ja Eestis pole just palju teisi artiste, kes suudaks sarnase armastusavalduse läilana kõlamata täide saata.


Albumi keskne "Kuldsed käerauad" on nii huvitav ja introspektiivne, et loo pikkus, 4:44, mõjub nagu cheeky noogutus Jay-Z viimasele kogumikule. Loo rollercoaster iseloom võtab üsna tabavalt kokku terve "Kulutule". Skit'ide kasutus on alati teretulnud, teravad line'id ja mõnus flow... mille keskele kummaline, punnitatud kõlaga pool-falsett refrään. Edasi taas positiivselt: Beat-switch, paeluv lüürika mehest, kes avastab endale peeglist vastu vaatamas areneva, muutuva inimese, nauditav meloodiline delivery... ja siis maitsekale send nudes riimile järgnev corny "kui sul pole peput, pole Rekut" line. Täielik segasummasuvila. Räpparit, kes suudab introsse mõne mehe albumi jagu punchline'e köhatada, saab hinnata vaid tema võimatult kõrgete standardite järgi.


Kuigi mõne eelmises lõigus kõlanud kriitikanoole võib osati lennutada ka "Ülespoole" refrääni suunas, kulgeb albumi tagumine ots suuresti veatult. Manna vibe komplimenteerib juba niigi fantastilist avasalmi* lool "Aegluubis" ja Avoid Dave'i feature on Eesti hiphopis kriminaalselt alakasutatud kullaauk. "Ma kuulsin seda läbi viinamarjaväädi" on mitmes mõttes "Köieveo" õigusjärglane - kriitikute suunas tuld pritsiv, Reketi karjääri ja mõttemaailma hetkeolukorda kirjeldav noore produtsendi fantastilisele biidile kirjutatud proosa, mõlemad oma vastavate albumite suurimad hitid.


Albumit lõpetav trio on tõeline lemberäpi triumf, üks mõnusam kui teine. "Rajaleidja" on muusikaline tõlgendus tundest, kui armsam su kaelale hingab - sõnatuksvõtvalt seksikas ja singlite kõrval minu isiklik lemmikhetk. "Sa tead kust mind leida" jätkab suhete sõnatute hetkede kirjeldamist mündi teiselt küljelt ning maalib kaunikõlalise portree kahe inimese sobimatusest. "Kulutule" lõpu ühtlus ja gruuvikas noot, millel "Ülespoole" albumi lõpetab, paneb sekundiks varasema laialivalguvuse unustamagi.


Kuidas ära tunda väga head albumit? Üks tunnusjooni võib olla see, kui eraldiseisvalt niigi võimsad lood, hingestatud muusikapalad komplekteeritakse moel, mil nende jõud mitmekordistub, album voolab loomulikult ja kõik osakesed annavad üksteisele juurde - mil tervik on rohkemat, kui pelgalt tema osade summa. "Tuule tee" oli samuti eriilmeline, kuid too plaadi tahaks makki panna ja sinna jättagi, see-eest "Kulutulest" nopib igaüks välja oma paar lemmikut. Jätkuküsimus: kuidas hinnata albumit, mis eriti ei haaku, kõlab kohati kiirustatult, veidralt, aga jääb kõrghetkedel konkurentide ees täiesti omasse klassi? Jään vastuse võlgu.



?/10



*Guugeldage palun Järvamaa silti, mõistmaks albumi üht uskumatumat bar'i.

©2019 by vabaflow. vabaflow@gmail.com