Apollo - Õhkutõus


Tugev hook ja mahlased 808’id pole Eesti uuekooliräpis esile kerkimiseks enam eelised - need on must have. Apollo “Õhkutõus” on tolle muusikatehnilise arengu värskeim, piinliku täpsusega kaasaja trende silmas pidades vormitud vili, mille reaalseks nautimiseks peab esmalt läbi närima paksust koorest täis teismedraama ninnu-nännut.


“Õhkutõus” järgib üsna selget kronoloogilist ja temaatilist telge - lahkuminekust uue armastuse, kurbusest rõõmu poole. Mõlema meeleseisundi selgeimad deklaratsioonid, ava- ja lõpupala, panevad albumi motiivi küll paika, aga end taasmängima ei kutsu: kuigi noorest armastusest annab ammutada albumite viisi melanhooliat, jääb “Melanhoolia” nimeline intro tolle emotsiooni edasi kandmisel selgelt liiga pealiskaudseks ja “Senjorita” kinnitab veelkord, et valged mehed ladina rütmidele räppimas on teine tüütuim viirus, mis viimastel aastatel maailma rabanud on.


Pealiskaudsus on “Õhkutõusu” läbiv probleem. Minagi armastasin, pettusin, kurvastasin, kui ma verinoor olin. Sealjuures morjendas mind alati, miks maailm mind üldse tõsiselt ei tahtnud võtta. Noores armastuses peituvad vahest kõige ehtsamad, puhtamad emotsioonid üldse. Miks keegi mind ei kuula?!... vastus saab sarnaseid albumeid kuulates palju selgemaks. Noored, üldjuhul, lihtsalt ei ole oma tunnete kommunikeerimisel kuigi head. Ega ka olustiku loomisel: kurba momenti pole võimalik klišeemalt visualiseerida, kui “Istun üksi pimedas ja õues sajab vihma". Mõistan, et silmapaistva emotsionaalse küpsuse ja sügavmõtteliste tundekirjelduste otsimine ühe noore räppari esimesest miksteibist võib olla palju palutud, kuid selle puudumine välistab ka igasuguse tõsiseltvõetavuse armastuse- ja suhteteemadel. “Õhkutõus” isegi ei ürita keeravast kõhust ja värisevatest kätest sügavamale kaevuda. Apollo lahkuminekujutte kuulates tahaks talle õlale patsutada ja öelda, et küll järgmine kord läheb paremini, noh. “Suudlemine üks, aga suhtevärk on teine” - fuck, ma ei viitsiks jälle 17 olla.


See album bängib, ta bängib vaieldamatult. Ma ei näe põhjust, miks “Lendan” ei võiks olla selle aasta “Mõista-mõista”; ma ei imestaks, kui ma “Võimalusi” raadiost kuuleks. Apollol on selgelt trenditunnetust, SELGELT suurepärane kõrv meloodiatele ning ääretult meeldiv hääl. Aga kuniks puudub teda konkurentidest eristav isikupära ning mingigi sisukus, on see kõik pelgalt potentsiaal.



armas/10


©2019 by vabaflow. vabaflow@gmail.com